Uuringud

Üleriigilise planeeringu alusuuringu eesmärk oli analüüsida rahvusvaheliste ja riigisiseste trendide mõjusid Eesti ruumiarengule ja ruumikasutusele, tuvastada olulisemad riigisisesed ruumi- ja maakasutuse arenguga seotud otsustuskohad ning pakkuda välja lähtekohti ja suuniseid uue üleriigilise planeeringu koostamiseks. Kirjeldatud trendide all mõistetakse planeeringulahenduse koostamise lähtekohta, trendi ebasobivuse korral tuleb teha jõupingutusi nende muutmiseks.

• Senine maakasutusmuster ja trendide jätkumine ei ole kestlik ega regionaalselt tasakaalus. Üleriigilise planeeringu koostamisel on vajalik kaalutleda alternatiivseid asustuse arengu stsenaariume – nende mõju ja teostatavust. 

• Asustuse tasakaalustatud arengu tagavad vähemalt kümme majanduslikult tugeval järjel ja ühtlaselt üle Eesti paiknevat vedurlinna, mis pakuvad töökohti ja olulisemaid kõrgemat järku teenuseid (kolmanda taseme õppeasutused, teatrid) nii enda kui ümbritsevate piirkondade elanikele. 

• Asustuse arengu nelja tulevikustsenaariumi võrdlus näitab, et riigi majandusele parim arengutee on pealinnaregiooni kõrval oluliselt Eesti konkurentsivõimesse panustavad Tartu, Pärnu ja Ida-Virumaa linnapiirkonnad. 

• Tasakaalustatumat arengut toetab selgem piirkondlik rollijaotus: rahvusvahelised, regionaalsed, piirkondlikud linnad ja neid toetavad väikekeskused ja maapiirkonnad. 

• Noorte elukoha-eelistuste realiseerumine tooks kaasa noorte ühtlasema paiknemise üle Eesti erinevates elukeskkondades.  

• Oluline on tegutseda võimalikult kiiresti, sest mida ulatuslikumaks kujuneb elanike koondumine pealinna, seda keerulisem on tagada teiste Eesti piirkondade demograafiliselt ja majanduslikult jätkusuutlikku arengut. Sisemine demograafiline taastevõime on ainult Tallinnal ja Tartul. Enamikul Eesti asustusest sisemine taastevõime puudub ja rahvastikku on võimalik kasvule suunata ainult rände teel.

• Parimat kestlikku arenguteed pakub ruumiliselt kompaktne asustus, mis aitab tagada parema ühenduse vedurlinnadega ning seeläbi nii töökohtade kui teenuste parema kättesaadavuse kõikjal Eestis. 

• Kasvavatele ja kahanevatele asulatele on vajalikud ruumilised sekkumised, mis toetavad nii nende kompaktset arengut kui kvaliteetse elukeskkonna loomist. 

• Algne väärtuslike maastike metoodika on väga põhjalik nii kultuuri- kui ka loodusväärtuste osas. Uuring jõuab järeldusele, et metoodika muutmise asemel  tuleb seniseid kaitsetingimusi tugevamini rakendada. 

• Kuna algses metoodikas käsitleti maastikke kuni ca 1950-60 aastate lõikes, siis uuringus tehakse ettepanek väärtustada ka hilisemaid perioode süsteemselt –  maastikud kui läbilõige ajaloost, samuti arvestada pärandiga, mis on hiljem kaardistatud (nt arheoloogia) või mida pole seni väga arvesse võetud (nt tööstuspärand või militaarpärand).  

• Vastutus väärtuslike maastike säilimise osas on seni pandud kohalikele omavalitsustele. Seejuures peavad omavalitsused sageli tasakaalustama riigi erinevaid üldisi huvisid, mis ei ole kohati eriti selgelt määratletud.   

• Riigil on vaja võtta suurem vastutus väärtuslike maastike säilimise ees. Jagatud vastutus lähtub Euroopa Maastikukonventsiooni lähenemisest, kus vastutus maastiku säilimise eest peab olema jagatud erinevate tasandite vahel.  

• Riigi abi on vajalik maastike säilitamiseks: aidata kohalikke omavalitsusi erinevate uuringute läbiviimisega (nt väärtuslike maastike määramise metoodika täiendamine kultuurilis-ajalooliste väärtuste osas, väärtuslike maastike kordusinventuurid maakondades, väärtuslike maastike registrite loomine, maastikuväärtusi käsitleva veebirakenduse loomine ja kättesaadavaks tegemine KOV tööriistana, koolitused). Riigi abi ei peaks olema täiendav juhis, mida iga KOV peaks eraldiseisvalt rakendama.   

• Rahvusmaastikud kui Eesti kõige esinduslikumad maastikud määratleda riigi huvina. Rahvusmaastikud on riigi kõige sümboolsemad maastikud on Eesti identiteedi aluseks.   

• Algse metoodika järgi määratud väärtuslikud maastikud on üldiseks avalikuks huviks, seega järelevalve maastikuseire ja -audit väärtuslike maastike üle on otstarbekas jätta riigi vastutusalasse.   

• Kohalik omavalitsus saab oma üldplaneeringuga soovi korral määrata täiendavaid kohalikke väärtuslikke maastikke. 

• Kasvavate ja kahanevate piirkondade maastikele seatud tingimused  võivad olla erinevad. Suunised on vajalikud suure arendussurvega piirkondadele, kompaktseid uusi hoonestusalasid väärtuslikule maastikule mitte lubada.  

• Uuring sisaldab ettepanekut määrata väärtuslike maastike osaks ühtse metoodika alusel ka merealad, et teadvustada ja säilitada ka merealas asuvaid väärtusi.  

Eesmärk

Analüüsi eesmärk on uuendada senist rohevõrgustiku planeerimise metoodikat, liita sellele sinivõrgustiku senisest detailsem käsitlus ning analüüsida rohevõrgustiku kavandamisega seotud rollide jaotust. 

Uuringu käigus tuleb täpsustada võrgustiku eesmärki, kavandamise ja kasutusega seotud põhimõtteid, rollijaotust riigi ja omavalitsuste vahel ning toimimist nii maapiirkondades kui linnalistel aladel. Suunaks on sidusa võrgustiku integreerimine teiste maakasutusliikidega nii linnalises asularuumis (nt tänavad, pargid,) kui ka maalistes piirkondades (nt kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaad, väärtuslikud maastikud). 

Põhifookus on selgitada välja millist rohe- ja sinivõrgustikku ning maakasutuse suunamist on Eestil vaja kliima- ja elurikkuse kriisi kontekstis, et aastaks 2050 täita parimal moel vajalikud eesmärgid kliimamuutuste pidurdamisel ja elurikkuse hoidmisel.

• Omavalitsuse üldplaneeringute järgi on 58% Eestist kaetud rohevõrgustikuga  (varem koostatud maakonnaplaneeringute järgi 56%). Osatähtsus varieerub piirkonniti. Ida-Virumaal on see nt 76% (eeldatav põhjus nö null-alad. Need on hetkel madala ökoloogilise väärtusega alad, näiteks ammenduvate karjääride näol, mis on haaratud rohevõrgustikku); Viljandimaal 46%. Tehiskeskkond hõlmab rohevõrgustikust 2,9%

• Seni on rohevõrgustiku kavandamise peamine fookus seotud eelkõige ehitamise ja maakasutuse muutmise suunamisega ning vähem võrgustiku enda toimivuse tagamisega. Rohevõrgustiku planeerimisel tuleb tugevamalt sisse tuua rohevõrgustiku ökoloogilise kvaliteedi hindamine. Eesmärgiks seatakse eeldatavalt toimivad ja heas seisundis ökosüsteemid, mis võimaldavad toetada elurikkust. Rohevõrgustiku esmane funktsioon on elurikkuse kaitse.  

• Ökoloogilise kvaliteediga arvestamiseks ja rohevõrgustiku toimimise tagamiseks on vaja luua selgem vastutusalade jaotus ja hierarhia: riigi vastutusalaks jääksid riigi tasandi tugialad ja neid ühendavad koridorid, ülejäänud võrgustik oleks kohalike omavalitsuste vastutusala. 

• Edaspidi on täpsemates riigi tasandi planeeringutes vaja määrata rohevõrgustiku elementidele (nt tugialad, koridorid jne) otstarve ja eesmärk ning tuua välja just nende kohta käivad tingimused. Riigi tasandi planeeringute alusel tehtavates järgmise ringi üldplaneeringutes on samuti vaja eesmärki ja tingimusi elemendi keskselt täpsustada.  

• Rohevõrgustiku asustuse ja majandustegevuse mõjude tasakaalustamise eesmärki arvestades on oluline teada, millises ruumimahus ja milliste tingimustega rohevõrgustikku on vaja. Üks võimalus selleks on kasutada võrdlusmudelit, mis näitaks, kui suures ruumi osakaalus, millise iseloomuga ja millises mahus võib inimtegevust planeerida, et selle tegevuse eeldatav negatiivne mõju ökosüsteemidele ja nende pakutavatele teenustele (looduse hüvedele) ning maastikele oleks tasakaalustatud.  Ühe võimaliku võrdlusmudelina pakub uuring soovituslikult välja kestliku kolmandiku printsiibi. Selle põhjal on asustuse ja majandustegevuse negatiivseid mõjusid tasakaalustava ning ökosüsteeme ja maastikke säilitava rohevõrgustiku ruumiliseks eelduseks, et see moodustab vähemalt kaks kolmandikku ruumist. Ülejäänud kaks kolmandikku kuuluvad rohevõrgustiku tugialadele ja koridoridele. Uuring teeb ettepaneku soovituslikku võrdlusmudelit katsetada pilootprojektina järgmise tasandi riigiplaneeringus.  

• Linnalisel alal tuleb tugevdada rohevõrgustiku rolli. Mõistena säilivad ka rohealad, mis võivad, aga ei pruugi olla osaks rohevõrgustikust.  Uuring teeb ettepaneku kaaluda hollandi päritolu professor Cecil Konijnendijk’i poolt 2021.a väljapakutud 3-30-300 reegli  rakendamist.  

• Reegli järgi peaks iga linnas elav kodanik nägema oma koduaknast vähemalt kolme arvestatava suurusega puud, 30% naabruskonna pindalast peaks olema kaetud puuvõradega ja lähim roheala ei tohiks elanikust jääda kaugemale kui 300 m. Uuring räägib vajadusest defineerida nö uudsed ökosüsteemid (ingl.k novel ecosystems), mis on kujunenud tugeva inimesepoolse sekkumise läbi. Samas pole need tekkinud poollooduslikult, näiteks põllumajanduses karjatamise või talvesööda varumisena. Taoliste koosluste eesmärk on pakkuda läbi elurikkuse ja tugevate kohalike liikidega koosluste elupaiku teistele liikidele ja luua tervislik keskkond inimesele. 
   

• Ühtse toimiva rohevõrgustiku süsteemi nimel tuleks  rohevõrgustiku kontseptsiooni hõlmata ka sinivõrgustik.

Uuringu eesmärk on koostada üleriigilise planeeringu (ÜRP) andmepõhise seire metoodika, tuues välja, milliseid mõõdikuid ja võtmenäitajaid seiratakse ja kuidas seda tehakse. Loodav seiresüsteem on ruumilise arengu fookusega, automaatne ning kasutab sisendina masinloetavaid riiklikke avaandmeid. 
Seire keskendub üleriigilise planeeringu ruumilise arengu eesmärkidele – kuidas hinnata ja hoida pildis ÜRPi jaoks vajalikke arengumuutusi. 

Uuringu käigus pakutakse välja sihtväärtused ja luuakse seireks vajalikud tehnilised lahendused.  Uuringu tulemusel valmiva seiremetoodika juurutamine aitab hinnata üleriigilise planeeringu asjakohasust, elluviimise progressi ja kaasnevaid mõjusid.

Uuringu koostamine kestis juuli - detsember 2025.

Planeerimisseadus kohustab üleriigilist planeeringut üle vaatama ja arengusuundi hindama iga viie aasta järel.

• Uuringuga selgitati välja, millised mõõdikud on kättesaadavad üleriigilise planeeringu eesmärkide jälgimiseks, et hinnata liikumist nende suunas või neist kaugenemist.
• Metoodika keskendub eelkõige asustuse arengu suunamise aspektile, et hoida pildis planeeringu jaoks olulised arengumuutused.
• ÜRP-i kavandatavas seiresüsteemis eristatakse kahte tasandit mõõdikuid: põhi- (12) ja taustamõõdikud (22).
• Põhimõõdikud on otseselt seotud planeeringu ülesandega – suunata asustuse arengut – ning nende andmed on kättesaadavad ja regulaarselt uuenevad (allikateks on eelkõige Statistikaameti ning Maa- ja Ruumiameti olemasolevad andmebaasid).
• Taustamõõdikud jäävad reservi, kuna nende seos planeeringu eesmärkidega on kaudsem või puuduvad hetkel vajalikud alusandmed.
• Mõõdikuid vaadeldakse lähtuvalt üleriigilise planeeringu iseloomust üldjuhul pikema perioodi jooksul – need on informatiivsed eelkõige aegreana.
• Mõõdikute ruumiline üksus (lahutus) tuleb täpsustada lähtuvalt üleriigilise planeeringu lahendusest, eelkõige toimepiirkondade käsitlust aluseks võttes. Enamus mõõdikuid on kohaldatavad ka detailsemaks (nt kantidele) või üldisemaks (maakondadele).
• Eeldatavalt ei määratleta toimepiirkondi üleriigilises planeeringus konkreetse ruumikujuga vaid need jäävad analüütiliseks ühikuks ja on seotud igapäevase pendelrände areaaliga konkreetsel ajahetkel. Nii on lahendus eeldatavalt toimepiirkondade lõikes dünaamiline - üleriigilise planeeringu ülevaatamist on otstarbekas alustada toimepiirkondade ulatuse uuendamisest (seotud mõõdikuga nr 1, mis mõõdab pealinnastumise ruumilist ulatust), võttes aluseks senise metoodika (pikemalt kirjeldatud "Asustuse arengustsenaariumite koonduuringus ").