See on keskuslinna, väiksemate linnade ning maapiirkondade toimiv tervik, mida seob igapäevane tööalane pendelränne ja teenuste kasutus. Selles süsteemis on asulatel selge rollijaotus ning keskusel ümbritsevate väikelinnade ja maa-asulatega head ühendused.
Üleriigiline planeering „Eesti 2050“ pakub, et need piirkonnad mängivad asustuse suunamisel rolli ka edaspidi ja tulevikus põhineb meie asustusmudel kümnel tugeval toimepiirkonnal, mis veavad majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning seda tuleks asustuse suunamisel arvestada. Planeeringu koostamisel on sihiks luua pika vaatega tasakaalus ruumiarengu plaan, mis pidurdaks Tallinna ülemäärast kasvu ning toetaks regionaalseid keskusi ja elukeskkonda mujal Eestis.
Miks on muutust vaja?
Eesti rahvastik koondub üha enam suurematesse linnadesse ja nende lähiümbrusse, (eriti Tallinna ja Tartu piirkonda), samas, kui kaugemad alad (Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti) tühjenevad. Linnalähedastes valdades on elu enamasti heal järjel - käib hoogne elamuarendus ja jagub teenuseid. Samal ajal vananeb väikestes kohtades elanikkond ja tugevneb surve taristu ja teenuste kokku tõmbamiseks.
Uuringute järgi jääb Tallinna (töö)pendelrände mõjualasse juba kolmandik Eesti territooriumist. Üle poole riigi elanikest liigub iga päev pealinna või selle lähistele tööle. Tallinnas või Tartus asuvad üle poole Eesti töökohtades. See tähendab, et mujal Eestis on tasuvaid töökohti ja võimalusi eneseteostuseks üha vähem - Harjumaa jõuline kasv toimub teiste piirkondade arvelt.
Seniste trendide jätkumisel oleme 2050. aastaks olukorras, kus elanike arv on enamikus omavalitsustes vähenenud veerandi või isegi poole võrra. Eriti raskes seisus on äärealad, kust noored lahkuvad ja elanikkond vananeb kiirenevas tempos. Tallinna ja Tartu ümbrusse on aga tekkinud uued eeslinnalised alad.
Ebaühtlane ruumiline ja regionaalne areng tekitab ühtedel aladel surve elamuarenduste, teenuste, taristu arendamisele, samal ajal teistes nõudlus kahaneb ning varasemalt kasutuses olnud hooned ja taristu langevad kasutusest välja. Tekib ka küsimus, kui kaua suudab pealinnapiirkond üha suuremalt ülejäänud Eestit nö majanduslikult kanda, mistõttu on ruumi- ja regionaalpoliitiline pööre äärmiselt vajalikl. Polariseeruv ruumiline areng - Tallinn ja "ülejäänud Eesti" - toob kaasa sotsiaalseid pingeid ühiskonnas.
Eesti piirkonnad seisavad silmitsi rahvastiku muutustega - osad kasvu, osad kahanemisega - ja peavad sellega kohanduma. Oluline on leida nii ruumilises planeerimises kui ka valdkonnapoliitikates viise, kuidas arenguid selles olukorras suunata. Kohandumine tuleb pöörata arenguks ning juhtida seda strateegiliselt ja koordineeritumalt.
Toimepiirkond on terviksüsteem
Visioon on kujundada Eestis aastaks 2050 mitmekeskuseline tugev ruumistruktuur. Pealinnastumise trendi pidurdamiseks põhineb ruumiline areng neljal regionaalsel linnal (neist kaks rahvusvahelist), mida toetavad tugevad piirkondlikud linnad. Seejuures on linnad tugevas ruumilises seoses oma tagamaaga, moodustades ühtse toimepiirkonna.
Toimepiirkondades toetavad erinevad asulad üksteist ja teevad koostööd. Näiteks ei pea igas väikelinnas olema tervisekeskus või riigimaja, kui piirkondlik keskus on piisavalt lähedal ja ühendused head. Samas peab väiksemates kohtades säilima hea elukeskkond ja põhiteenused, et kohad toimiksid satelliitidena suuremale keskusele, et mitte olla lihtsalt magalad või tühjenevad maapaigad. Ideaalis saab tugev toimepiirkond pakkuda inimesele kõike eluks vajalikku, alates teenustest töökoha ja koduni.
Planeering toobki välja, et regionaalse tasakaalu saavutamise eelduseks peaksid töö- ja eneseteostusvõimalused jagunema ühtlasemalt üle riigi. Niisamuti on oluline asulate selgem rollijaotus. Linnadel, alevitel, maapiirkondadel on toimepiirkonna süsteemis igaühel oma oluline roll.
Planeeringu alusuuringu järgi oli Eestis 2021. aastal aktiivseid tööpendelrände toimepiirkondi umbes 21. Kuigi neil kõigil on oma oluline roll, jääb Eesti mõttes suures pildis paljude mõju pigem kohalikuks või on nad ise suuremate keskuste mõjualas. Analüüside ja kriteeriumide põhjal eristuvad nende hulgast 10 tugevamat, kes katavad valdava osa Eesti rahvastikust (93%) ja territooriumist (90%). Teisisõnu suunab planeeringu ettepanek suurema tähelepanu sinna, kus asub rahvastiku ja majanduse tuumik. Sest arengut saab vedada seal, kus on inimesed ja majanduslik võimekus.
Eelduseks inimesed ja majandus
Kümme majanduslikult tugevat toimepiirkonda kujunevad keskuste mastaabi, majandusnäitajate ja inimkapitali alusel, tuues esile nende rolli ja võimekuse piirkondlikku arengut suunata.
Toimepiirkonna minimaalseks rahvaarvuks on seatud 15 000 elanikku, mis tagab piisava elanikkonna kohaliku tööturu, taristu ja ettevõtluskeskkonna toimimiseks. Sellest väiksema inimeste arvuga piirkonnal oleks arenguveduri rolli keeruline täita. Võrdluseks, analüüsid ja Euroopa praktika viitavad tegelikult vajadusele 30 000–50 000 elaniku järele, et piirkond suudaks ülal pidada näiteks ettevõtlusinkubaatoreid, kolledžit vm kõrgema lisandväärtusega taristut. Arvestades Eesti väiksust, on üleriigiline planeering selles osas teadlikult leebem.
Teiseks kriteeriumiks on töökohtade ja töötajate suhe keskuses, mis peab olema vähemalt 1,0 – see näitab, et keskuses on vähemalt sama palju töökohti, kui elab töötajaid. Suhtarv üle 1 viitab sellele, et linn tõmbab tööle inimesi ka teistest piirkondadest.
Kolmandaks, keskuses peab olema vähemalt 15% kõrgharidusega elanikke, mis peegeldab piirkonna inimkapitali tugevust. Haritud tööjõud on oluline uute ettevõtete, innovatsiooni ja avalike teenuste arendamiseks. Kui kõrgharidusega elanikke on vähe, piirab see piirkonna võimekust kõrgema lisandväärtusega tegevuste elluviimisel.
Sarnast lähenemist on kasutatud ka täna kehtivas üleriigilises planeeringus “Eesti 2030+”, kus samuti räägitakse tööturupiirkondades ja nende keskustest. Uus visioon on vana edasiarendus - kümne toimepiirkonna kontseptsioon, mis võimaldab selgemini arvestada väiksemate keskuste seotust suurtega ning planeerida arendusi vastavalt asustuse rollidele.
Lahendused ja võimalused
Ruumiline plaan on strateegiline raamistik – konkreetsed tegevused ja investeeringud pannakse paika siiski valdkondlikes elluviimis- ja arengukavades. Samal ajal toob planeering välja mitmed lahendussuunad, mis aitavad visiooni ellu viia.
Näiteks on erinevad lähenemised kasvavatele ja kahanevatele piirkondadele. Planeering eristab kasvufaasis (nt Tallinna, Tartu ümbrus) ja kahanevad (Ida-Viru, Kagu-Eesti, mõni maakonnakeskus) regioonid ning pakub välja kohandumiseks sobivad planeerimispõhimõtted.
Kasvualadel tuleks keskenduda hajumise ohjamisele (vältida äärelinnastumist, suunata areng tihendamisele) ja kahanemispiirkondades panna rõhku teenuste uuenduslikele korraldusviisidele (nt kogukonnakeskuste loomine mitme teenuse koondamiseks hõreasustuses). Selline eristuv lähenemine aitab ressursse täpsemalt sihtida.
Samuti on kriitilise tähtsusega investeerida ühenduvusse ja liikuvusse, et inimesed saaksid elada ja töötada erinevates kohtades ühe toimepiirkonna sees jpm.
Kokkuvõttes on sihiks parem regionaalne tasakaal Eestis, mille üks fookusi on vähendada praegust kurssi pealinnastumisele. Riigil tervikuna, aga ka üksikutel piirkondadel tuleb tunda oma tugevusi ja proovida neid võimendada. Ruumi ja võimalusi oma piirkonda elujõulisemaks ja atraktiivsemaks muuta on kõigil - sellest võidab tervikuna kogu Eestimaa.
